Sissejuhatus

Oled sattunud üritusteseeria "Rannahooaeg algab märtsis" kodulehele. Kui tulid siia otsima infot viimase ürituse kohta, võid klikkida ülevalt menüüst viimasele aastaarvule. Kui tulid tutvuma ajalooga, siis ka kõigi varasemate aastate info on ülemisest menüüst kättesaadav. Olles läinud konkreetse aasta lehele, leiad ülevalt menüüst erinevad lingid, mis seda aastat kirjeldavad, sealhulgas ka foto- ja videomaterjali.

Siia lehele olen alljärgnevalt pannud kirja jutu, mida võiks nimetada "rannapidude looks" - kuidas asi kunagi alguse sai, millise teekonna oleme selle pika aja jooksul läbi käinud ning mis on minu motivatsioon neid üritusi veel tänapäevalgi korraldada. Ma ei ole siia lehele hetkel koondanud liiga palju värvikaid lugusid, vaid keskendun pigem korralduslikule poolele. Eks neid värvikaid lugusid räägime kord aastas kohapeal :)

Eellugu

"Rannahooaeg algab märtsis" on üritusteseeria, mille esialgne idee tekkis 2000. aasta sügisel. Täpsemalt arutasime koos Mardiga, et "küll on hea nendel, kelle sünnipäev on suvel - kui paremat peokohta ei ole, siis saab lihtsalt randa telkima minna. Tahame ka!"

Kui 2001. aasta kätte jõudma hakkas ning meil jätkuvalt ei olnud muud ideed, kuidas oma sünnipäevi tähistada, siis otsustasime oma kergelt hullumeelse idee teoks teha. Mart sai 10. märtsil 17-aastaseks ning mina 8. märtsil täisealiseks. Kuna kuupäevad olid lähestikku ning paljud sõbrad ühised, siis sobis sünnipäevade koos tähistamine hästi. Ka asukohavaliku osas pikka arutelu ei toimunud - Tornimäe oli koht, kus me mõlemad juba väiksest peale suved veetnud olime ning Tornimäe rand on üks väga looduskaunis koht :)

Räägin siinkohal lahti ka Tornimäe olemuse ning mis on minu seos selle piirkonnaga. Tegemist ei ole omaette külaga, vaid see on lihtsalt üks bussipeatuse nimi, mis kuulub Laulasmaa küla koosseisu. Oma nime on ta saanud künka otsas oleva vana torni järgi, mis esialgu täitis meremärgi rolli, alates 1990ndatest on kasutusel aga mobiilimastina. Tornimäe on oma olemuselt suvituspiirkond, mis sai alguse 1960ndate aastate lõpul. Ja nii nagu mitmed teised, said ka minu vanavanemad tol ajal sinna tüki maad, kuhu hakkasid suvilat rajama. Ehk siis minu esivanemad on veetnud seal oma suvesid juba ammu enne minu sündi ning mina ise kauem kui mäletada suudan. Kuna ka Mart ja tema esivanemad suvitasid samal tänaval asuvas suvilas, siis just seal me umbes 1990. aasta paiku tuttavaks saime, olles tol ajal 6-7 aastased.

Põhjuseid, miks oleme seda suvilapiirkonda just Tornimäeks nimetanud ning mitte küla kuuluvuse järgi Laulasmaaks, võib välja tuua mitmeid. Ühelt poolt "teenindab" Tornimäe bussipeatus umbes 150 suvilat, ehk siis "ei ole üldsegi nii väike koht" :) Laulasmaa küla keskus paikneb aga Tornimäe bussipeatusest umbes 1,5 km edasi ning seal asub juba järgmine bussipeatus, mis teenindab hoopis teisi suvilaid, aga ka elumaju ja muid asutusi. Meil lihtsalt on olnud vaja vahet teha, kas me oleme hetkel Tornimäel või näiteks lähme Laulasmaale poodi :) Teisalt on ka Tornimäe rand hoopis erinev asi kui Laulasmaa rand - kuigi mõlemad on ilusad liivarannad ja kuuluvad Laulasmaa küla koosseisu, asuvad nad hoopis erinevatel pooltel Lohusalu poolsaart. Laulasmaa rand on väga madal ning ujumiseks tuleb vees maha kõndida pikk maa, Tornimäel läheb vesi aga ruttu sügavaks.

"Varajane ajajärk" (2001-2004)

2001. aastal Tornimäe randa sünnipäevi tähistama minnes ei olnud meil mingeid kogemusi ega erivarustust talviseks väliööbimiseks. Aga eks seda põnevam kogu see idee tundus. Kohapeal selgus, et talvisest metsast kogutud märg võsa ei taha eriti põleda, mistõttu oli lõkkesooja tol üritusel vähem kui loodetud, samuti ei tahtnud meil õnnestuda planeeritud tee ja supi keetmine. Lisaks selgus, et osad kaasa võetud telgid ei olnud erinevatel põhjustel kasutatavad, samuti ei suutnud me telgivaiu jäätunud maasse suruda. Aga me ei lasknud ennast sellest kõigest häirida, vaid ehitasime lumeiglu ning pidu sai peetud :)

Kuigi mingil hetkel võis tunduda, et talvine rannapidu jääbki ühekordseks projektiks, siis tekkis aasta jooksul uusi mõtteid, kuidas mõnda asja teisiti ning paremini teha. Loomulikult oli vaja asuda neid mõtteid reaalses elus järgi proovima ning nii saigi toimuma ka 2002. aasta rannapidu. Vahetult enne seda üritust otsustas Mart, et peab oma sünnipäeva sel korral eraldi, seega 2002. aasta pidu oli vaid minu 19. sünnipäeva tähistamine. Ja kuigi veel paaril järgneval aastal käis meil vestlustest läbi küsimus, kas pidada koos või eraldi, siis kujunes nii, et rohkem ühiseid sünnipäevi me ei pidanud. Siiski tuleks rõhutada, et läbi kõigi aastate kuni tänapäevani välja on Mart olnud ja jäänud inimeseks, kes ühe suurema panuse korraldusse on andnud.

Üldiselt võib öelda, et aastad 2001 kuni 2004 olid oma ülesehituselt üsna sarnased. Eks kogemusi tuli muidugi aasta-aastalt juurde ning samas taktis kasvas ka randa tassitava varustuse hulk, aga mingit suuremat revolutsiooni me tol perioodil ette ei võtnud. Üritus tähendas laias laastus lõkke ümber istumist (alates teisest korrast vedasime kuivad puud selleks tarbeks ise kaasa), seal vorstide kärsatamist, söömist-joomist ja telkimist. Mõnikord oli kaasas ka mõni abivahend heli tekitamiseks, aga need olid lihtsad asjad - kaasaskantav kassettmakk, MP3 mängija koos ise aretatud väikeste akuga kõlaritega või kitarr. Varustuse tassisime-lohistasime tol ajal suvilast läbi metsa 1,5 km kaugusele randa inimjõul. Sellele vaatamata ei saa öelda, et üritused kuidagi üksluised või üheülbalised oleks olnud - randa saabus alati kohale piisavalt aktiivseid "insenere" ja "pidude hingi", et üritused väga meeldejäävateks teha ning anda motivatsiooni jätkamiseks.

"Tehnoloogiline revolutsioon" (2005-2009)

Olin peale 2004. aasta üritust jõudnud järeldusele, et aeg oleks võtta ette veidi suurem uuendus. Kuna Tornimäe rand ei olnud tavalise autoga ligipääsetav ning ega meil tol ajal pea kellelgi veel oma autosid ei olnud ka, siis otsustasin 2005. aastal rentida maasturi, mille abil varustus randa kohale vedada. Ja siis läks lahti...

Minu algne idee maasturi rentimisel oli, et teeks 2005. aastal korralikult ära kõik need asjad, mis varem lõpuni ei õnnestunud ning ehk natuke lisaks juurde ka. Paraku andis keegi mulle 2004. aasta lõpus mõtte, "et kui auto juba on, võiks ju mingi kilesauna ka ehitada ja püsti panna." Härjal sai sarvist haaratud, aga see puksis muidugi tõsiselt vastu. Olukorda ei teinud paremaks ka kogemuste puudumine päris mitmel alal - näiteks ei teadnud ma tol ajal, mis vahe on linnamaasturil ja "päris" maasturil ning kuigi tol linnamaasturil oli olemas isegi diferentsiaalilukk, ei osanud ma rendifirmas kuuldud lauset "difrilukk käib peale siit" millegagi seostada - ma lihtsalt ei teadnud, mis olukorras mul seda vaja võiks olla :D Üle kivide, kändude ja suure pingutuse oli meil 2005. aastal õhtuks rannas olemas siiski kilest majake, kus hea tahtmise korral naha märjaks sai ning esmakordselt nende rannapidude ajaloos käisid kõvemad mehed siis ka meres ära.

Kuna rannapidusid iseloomustas aastatel 2005 kuni 2009 peamiselt asjaolu, et igal aastal olid võrreldes eelmisega olulised nähtavad uuendused laagri ülesehituses, siis olengi selle perioodi tagantjärgi "tehnoloogiliseks revolutsiooniks" nimetanud. Teisalt tuleb muidugi tõdeda, et ideed ja ambitsioonid jooksid alati tükk maad eespool kui võimalused ja kogemused ning seetõttu iseloomustab neid aastaid lahutamatult ka asjaolu, et laagri püstitamine võttis alati ja oluliselt rohkem aega kui plaanitud. Kui õhtu poole asjad üles saama hakkasid, oli korraldus-püstitustiim juba päris väsinud ning mõned väiksemad plaanid jäid iga kord ka lõpuni viimata, kuna kell sai juba liiga palju. Väike ülevaade aastatest 2005 kuni 2009:

"Juurte juurde tagasi" (2010)

2010. aastaks jõudsin järeldusele, et ei jõua selle tehnoloogilise revolutsiooniga enam sammu pidada, kus igal aastal on uuendusi rohkem kui ajalised ja muud ressursid ette võtta lubaksid. Otsustasin aja maha võtta ning teha vahelduseks ühe ürituse sarnases stiilis, nagu meil toimus esimestel aastatel. Teisalt olid tol korral äärmiselt rasked lumeolud, mis tegid kahtlaseks ürituse suuremas formaadis ettevalmistamise. Juba selle väikse ürituse korraldamiseks oli vaja eelnevalt nii palju suvilas ja rannas lund rookida, et suurema ürituse korralduseks poleks aega jäänud. Sauna sel korral ei olnud, generaatoreid ka mitte. Peotelki ja puhureid ammugi mitte. Helitehnikat asendas taaskord Taavi ürgne rikkis kassettmakk, aga pidu oli tore :)

"Uuem ajajärk" (2011...)

Alates 2011. aastast hakkas ürituste ülesehitus taaskord kasvama, saavutades tookordse haripunkti 2014. aastal. Siis jälle vahelduseks vaiksemad aastad ning 2018. aastal uuesti "suures formaadis" pidu. Kui rääkida tehnilisest ülesehitusest, siis vähegi suurematest üritustest oli 2018. aasta tegelikult esimene kord ajaloos, mil laagri ülesehitamine võttis planeeritust vähem aega :) Ja seda vaatamata sellele, et püstitamist vajavat varustust ja tehnikat oli kaasas rohkem kui kunagi varem. Plaan oli laager üles saada 7 tunniga, aga reaalsuses olid enne kuue tunni täitumist tehtud ka mitmed asjad, mis algselt üldse plaanis ei olnud. Eks loomulikult aitas kaasa ka asjaolu, et laagri püstitamisel osales 14 asjalikku meest, kes lisaks vajalike tööde ärategemisele leidsid lahendused ka mõnele mitte-nii tõsisele insener-tehnilisele "probleemile" :)

Minu enda jaoks seisnes 2018. aasta ürituse korraldusliku poole peamine võit selles, et jõudsin esmakordselt nii kaugele, et varustuse komplekteerimise eesmärgiks ei olnud lihtsalt "kõik vajalik kaasa võtta", vaid mõlema kaubiku sisu oli süstematiseeritud selliselt, et seda saaks kohapeal moodulite kaupa transportida ning moodulid täidaksid just täpselt neid eesmärke, mida nad täitma peavad. Lisaks said kõik need tarkused tuleviku tarbeks ka dokumenteeritud. Et sauna veevarustus oleks kasutatav ka külmakraadidega, sai tonn vett eelmisel päeval 30 kraadini köetud ning rannas kohapeal kasutatud uut, just selleks ürituseks välja arendatud automaatikat, mis kõiki veeringluses osalevaid seadmeid ja voolikuid kogu ürituse vältel soojana hoidis. Selle kõige tulemusena oli võimalik tol üritusel käia mugavalt sooja dušši all - vaatamata sellele, et kogu laager sai püsti pandud lihtsale RMK platsile, kus kohapeal magevett ega elektrit ei ole.

Tulevik

Olen üsna kindel, et talviseid rannapidusid märtsi alguses plaanin pidada ka edaspidi, samas päris igal aastal "suures formaadis" pidu korraldada enam ei jaksa ega soovi. "Suures formaadis" ürituse ettevalmistamine nõuab minult väga palju nii ajaliste kui muude ressursside panustamist ning sel kõigel peab mingi mõte olema. Eelkõige näen seda tegevust mõtestatuna juhul, kui see pakub mulle, ülejäänud tiimile ja külastajatele midagi uut, mida enne tehtud ja kogetud ei ole. Samas oleks ilmselt palju oodata, et igal aastal midagi uut pakkuda oleks võimalik. Või kui, siis viiks see mind tagasi "tehnoloogilise revolutsiooni" rattasse, kus igal aastal oleks nagu vajadus või kohustus aretada nii palju uut, millest jõud enam üle ei käi.

Eelnevast lähtudes - selle asemel, et igal aastal eelmist üle trumbata üritaks, plaanin katsetada vahelduva eduga erinevaid ürituse formaate, nii suuremaid kui väiksemaid. Ning eks mõlematel on omad võlud ja valud. Ja kui aeg on taaskord õige, siis ühel hetkel koidab kindlasti jälle päev, mil on aeg varustuse kogupauk riiulitest, suvilatest, garaažidest ja rendifirmadest välja ajada, see läbimõeldud viisil metsa üles rivistada ning üks äge "suures formaadis" simman maha pidada :) Eelduste kohaselt võiks "suures formaadis" üritusi oodata nii 2-4 aasta tagant. 2019. aastal teeme aga märksa väiksemalt ja lihtsamalt.

Lõppsõna

Kindlasti on mõned lugejad praeguseks jõudnud küsimuseni, et milleks üldse kõik see jant? Miks ei võiks sünnipäevi pidada nii nagu normaalsed inimesed seda teevad, ehk siis kuskil korteris, majas, baaris või peosaalis? Tuleb tunnistada, et nii ajalise kui rahalise panuse mõttes on tegemist ühe väga ebamõistliku tegevusega :D Kindlasti ei ole praegu enam teemaks ka need põhjused, mis ajendasid mind esimest korda 2001. aastal vabasse loodusesse sünnipäeva tähistama minema. Eks neid põhjuseid võib kirja panna veel, aga hetkel olen nad sõnastanud nii:

Nii et kui aeg on jälle käes, siis kohtume rannas :)

Fire